Süsinikmolekulaarsõelad suudavad üheaegselt adsorbeerida õhust hapnikku ja lämmastikku ning nende adsorptsioonivõime suureneb rõhu tõustes. Veelgi enam, samal rõhul ei ole hapniku ja lämmastiku tasakaalulises adsorptsioonivõimes olulist erinevust. Seetõttu on raske saavutada hapniku ja lämmastiku tõhusat eraldamist ainult rõhumuutuste põhjal. Adsorptsioonikiirust täiendavalt kaaludes saab aga tõhusalt eristada hapniku ja lämmastiku adsorptsiooniomadusi.
Hapnikumolekulid on väiksema läbimõõduga kui lämmastiku molekulid ja seetõttu hajuvad nad sadu kordi kiiremini. Järelikult adsorbeerivad süsiniku molekulaarsõelad hapnikku väga kiiresti, saavutades umbes ühe minutiga üle 90% adsorptsiooni. Sel hetkel on lämmastiku adsorptsioonivõime vaid umbes 5%, mis tähendab, et adsorptsioon on peamiselt hapnik, ülejäänud osa moodustab valdavalt lämmastik. Seega, kui adsorptsiooniaega kontrollitakse ühe minuti jooksul, saab hapnikku ja lämmastikku esialgu eraldada. Teisisõnu, adsorptsioon ja desorptsioon saavutatakse rõhuerinevuse kaudu: adsorptsioon toimub rõhu tõustes ja desorptsioon rõhu languses. Hapniku ja lämmastiku eristamine põhineb nende adsorptsioonikiiruste erinevusel, mis saavutatakse adsorptsiooniaja reguleerimisega. Hoides aega väga lühikesena, adsorbeerub hapnik täielikult enne lämmastiku adsorptsiooni, mis peatab adsorptsiooniprotsessi.